E-residentsuse varjatud karid ehk Mis juhtub kaugjuhitava äriühinguga? Kärt Anna Maire Kelder

Riigikogus võeti 21. oktoobril vastu isikut tõendavate dokumentide seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seadus (RT I, 29.10.2014, 1), millega määratakse „e-residendi“ digitaalse isikutunnistuse andmise kord ja eesmärgid.[1] Ühe eesmärgina on seletuskirjas nimetatud soov kaasata püsivalt välisriikides elavaid välismaalasi Eestisse, võimaldades neil tuvastada oma isikut ja anda allkirja ilma isiklikult selleks kohale ilmumata.
Selline eesmärk on kahtlemata üllas ja loodetavasti annab tulevikus ka häid tulemusi, kuid äriühingute asutamise ning juhtimisfunktsioonide teostamisel tuleb välisriigis asuval e-residendil olla rohkem kui tähelepanelik. Vaatamata sellele, et eelnõu soovib residentsuse teema viia kõrgematesse, lausa virtuaalsetesse sfääridesse[2], on reaalsuses välisriigis teostatav Eesti äriühingu juhtimine ja igapäevaste majandustehingute tegemine topeltmaksustamise klassikaline alus. Potentsiaalselt võib tekkida maksukohustus nii Eestis, mis on äriühingu registreerimise riik, kui ka selles välisriigis, millest teostatakse selle äriühingu igapäevaseid majandustehinguid.

http://www.maksumaksjad.ee/modules/smartsection/item.php?itemid=1612

Seadus: